Reading time:

Halloween ja asjad

Nonii! Imetabast halloweeni.

Mulle meeldib see "püha". Tehakse end müstilisteks olenditeks ja nauditakse rollimänge. Pole konkreetseid kohustusi õppida selgeks mõni kadri -või mardipäeva mõistatus, laul, tants. Võib öelda, et ma suisa jumaldan seda halloweeni stiili ja hõngu. Muhe õuduklik värin on igal pool sees, Tim Burtoni multikad ja filmid - see mees on halloweeni olemuse nii hästi ära tabanud, et ma armastan teda selle eest väga. Või on tema nägemus väga sarnane sellega, kuidas mina näen või tunnen.

Meeletu poleemika on lahti läinud (kestab juba aastaid), et halloween on kuskilt Ameerikast pärit kommertspüha ja see on mõttetu saast ja pask. Noh, aga... Las ta olla! Asi pole ju pühas, vaid stiilis. See on nii müstiline ja vahetult äge, et rollimänguga tegeleda argipäeval - miks mitte. Ehin end kulla ja karraga kauniks printsessiks, kuningannaks, haldjaks, ingliks, kuradiks või toppida selga kõrvits ja tunda end Tuhkatriinu tõllana, võtta šnitti Tim Burtonilt ja olla "kondine" õudukkere lubivalge näo ning mustade silmarõngastega räbaldunud frakis. Ma jumaldan volbrit ka.

Poleemika seisneb selles, et jälle on mingi immigrant siia amerikaniseerunud zombide poolt imporditud ja meil on ju mardipäev ja meil on ka kadripäev, et võiks neid ikka au sees hoida.
Kus te olete, karjujad? Kus te olete olnud kõik need aastad, mil ma ootan teid kodus? Virisejaid on nii palju, et raudselt peaks ka mõni minu ukse taha jõudma. Vaikus. Ei laula keegi ukse taga, et teda sisse lastaks - muidugi mõista kadrid ja mardid mitte Jaagup Kreem või Eda-Ines Etti.

Aga ma tean, milles on probleem. 
Elu on nii hea ja ilus, et väga äge on maha teha kõike. Ükskõik, mis asi see on - kõike. Iseenesest tänu sellele omasugused leiavad üksteist ja saavad koos endi maailmatõdesid avastada, nõustuda ja olla õnnelikud, et keegi on veel nõmedam kui nemad ja et just MINA olen kõige erilisem inimene maailmas.
Aga ma olengi. Sina oled ka. Me kõik oleme erilised. Vahe on selles, kas meie elu on nii hea, et viriseda "olmeprobleemide" kallal ja süüdistada igas asjas teisi või saada aru, kus asub reaalsus ning astuda ise sammuke parema maailma poole. Kui "olmeprobleemid" muutuvad domineerivateks, peab peeglisse vaatama ning endaga tuttavaks saama. 

Ei saa öelda, et me elame halvasti. Ei saa nuriseda selle üle, et Eestis on kõik puhta pekkis - ei ole. Oluline unustatakse, meie väärtused sügavalt mulla alt ning emapiimast tambitakse mugavusest mülkasse. Tahetakse olla keegi teine, ei vaadata endale päriselt otsa. See pole võimalik, et kõik oleks võrdsed - maailm ei toimi nii. Pole kunagi toiminud - ka kiviajal mitte.

Igatahes.
Mina panen nüüd oma uhke roosa mantli selga, kaunid rõivad selle alla, väikse jumestuse näkku ning kerin raadiosse klippe salvestama.

Nautigem neid teistsuguseid hetki - elu on lühike. See on ju väga vabastav võimalus päris elust hetkeks välja hüpata.
Aitäh, Karmo ja Nele!


Mõned aastad tagasi töö juures

Mariana
Estonia