Reading time:

Hingel hakkab hea

Enne magama jäämist lendasid luiged üle maja ja tekkis tunne, nagu oleksin filmis. Kevad lõi mõnuga sütta. Sel aastal kevad tuli mulle ligi juba veebruaris, kui sai elukaaslastega Austrias suusatamas käidud. Esiteks soe päike, mis jäise olluse tilkuma ajas ning tuulevaikne nurgake, kus päikest sai võetud, kuid enim läks hinge sealt lahkudes teele jäänud tossu-udu. Ei ole vist ühtegi Eesti filmi, kust puuduks udu - ei imesta. Udu on udu, noh. Siilikest ei näinud, näkke ka mitte, aga kui on udu, siis tähendab, et kevad on juba käes. Ja sõites allapoole jõudsimegi peagi puude vahelt piiluvasse päikesevihku ning lumest sulanud põldude vahele. Minu esimene veebruari kevad.

Kõike, mis hinge poeb, on nii palju mõnusam kellegagi jagada. Ja see on lihtsalt oivaline, kui kõrval on siuke parajalt sama inimene, nagu ise. Keegi, kelle kõrval tahadki olla parem inimene ja kellega on tore jagada kõiki oma rõõme ja muresid ning kellega võid arutleda kõiksugustel teemadel ilma hukkamõistu kartmata. Tunnetada erinevaid piire ja olla mina ise.

Üldse on elu mõnusaks muutunud ja on tunne, et suuremalt jaolt on ka endal pärale jõutud sinna, kus hingel on hea. Ja ma olen siiralt tänulik selle eest.

Klaasipesuvedelik oli jääs.

Mariana
Estonia