Reading time:

Vesi keeb alati sama temperatuuri juures*

Tulin töölt. Haarasin majale lähemale jõudes seljakoti mobiilitaskust võtmed ja kotist lendas välja üks lõhnatester. Lootsin, et korgi vahelt tuleb veidi lõhnagi, kuid nuusutama võisingi jääda - ei miskit. Uudistasin, millised üllatused veel taskus ootamas. Seal olid kaks röstitud ja koorteta päevalilleseemet. Ilmselgelt aju tegi läbi väga kiire rännaku minevikku nende eksirännakutest sinna - ei miskit. Mõtlesin endamisi, kuidas mõnd inimest on paar ootamatust muutnud ja elu hakkab hoopis teistmoodi minema. Tõstsin pilgu ja vastu tuli naine koeraga, üks tume auto, paar kiirt päikest silma ning trepikoja uks. Mõtlesin nendele seemnetele ning liuglesin trepist üles viiendale nigu näuhti. Kass sai süüa ning vaikelu jätkus.

Sel nädalal juhtus üks lugu, kus üks inime sõitis elektrilise jalgrattaga mujale ära. Mitte lihtsalt niisama keegi, vaid kodumaal ilmselt kõigile tuntud inime. Iga surm on raske. Iga lähedase lahkumine jätab meisse jälje ja õppetunni. Iga lahkuja on kellegi jaoks väga oluline, kus tema auaste on siia jäänutele isiklikum, kui kellelegi teisele kõrvalisele. Ja veel raskem on toime tulla, kui vahel see miski, mis kääridega nüsib, oleks võinud olemata jääda, kui... Ja neid targutusi on lõputuid. Kuid vahel on mõni asi keerulisem selleks, et vältida suuremaid õnnetusi, eksimusi. Mõni asi on keeruline selleks, et inimene ei hakkaks käituma nagu robot. Mugavus on miski, mille eest me oleme nõus maksma, kuid vahel on valuuta vales svääringus**. Nii meile meeldib ju mõelda - panna ise see hinnang, kuidas on õiglane. Mul on väga kahju, sest ma tean, mida tähendab õnnetuse läbi kaotada väga kallis elav hing oma elust (noore inimese kohta juba 11 aastat tean), kuid emotsioon on tihti see, mis takistab näha, et äkki see keerukus on selleks, et vältida suuremaid lahkumisi, millest iga päev sedasi ei kõneldaks. Ja tänases ühiskonnas, kus inimestel on sadu mõtteid peas ja tähelepanu suunatud kõikjale mujale, kui meid ümbritsevasse, on tõkkejooks ikka veidi vajalik kah. Ja ma olen tänulik, et on minust targemaid inimesi, kes suudavad näha need paar sammu ette laiemat spektrit ilma emotsiooni orjusse langemata. Ma olen tänulik, et mu kaine mõistus on enne homset kellegi teise teha.

Need kaks röstitud ja kooritud seemet. Kuna Ärni läks veidikeseks ajas tagasi, kuid varsti on ta tagasi olevikus või tolles mõttes hoopis tulevikus (sesmõttes on see ikka nii vahvake, kuidas ajas rändamine on 21.sajandil võimalik ja selle ajas rändamise teemal mul tekkis lõbus lugu ajju, mille jätan tulevikku), siis sattusin arutlema paar päeva tagasi ema Signega. Vahel on tore, kui elu on toonud teele silmarõõme, kes toovad sedasi omakorda mu ellu inimesi, kes jätavad mu sütta väga sooja paituse. Ema Signe on see, kes õpetas, kuidas kartuleid keeta: 1) kartuleid ei ole tarvis vee alla uputada, 2) vesi keeb alati sama temperatuuri juures. Tänasin teda selle teise punkti eest, kuna see on mind läbi elu edaspidiselt saatnud. Igas mõttes. Ja seesama väljend on mind vahel mõned tuurid leebemaks võtnud. Ja kõik need, kes on mind kuulnud seda ütlemas - teadke, kust see tuleb. Ema Signe on tark naine. Inimlik.
Ühiskond on loodud reegliteks, kuna ilma variseks see kokku.
Ja sedasi me kõnelesime. Ma siiralt loodan, et teda jagub veel kauaks. 

Otsustasin, et hakkangi peale nende kahe seemne leidmist teistmoodi kulgema, kui see mõte juba pähe turgatas. Enne kõike olen ise see, kes selleks ainest annab ja ilmselgelt ka võimalusi. Ma jään ikka nii, nagu olen, aga eks mul ole endas mõned arengud, mida oleks aeg riiulilt haarata, et tolmust puhtaks pühkida. See esimene samm ära teha ning jätkata sealt, kust kunagi tekkinud idee üksindusest igavusse ,või oli see igavusest üksindusse, toppama jäi.
Aitäh, ema Signe, et innustasid! Et ma ei teeks liiga oma endisele seaduslikule ämmale, siis ka tema on öelnud, et jah, Mari, kirjutada sa oskad.  

Ja seda kõike ei kellegi muu, kui ikka enda jaoks. Vajadus kõigile meeldida jääb meisse mingil määral ilmselt igaveseks, kuid arusaamine, et see pole eluks väga oluline, jõudis mulle õnneks üsna varakult pärale.


* ma olen 100% kindel, et füüsikud tahaks öelda siin paar sõna sekka (näiteks: ma tean, et mägedes kehtivad teised reeglid), kuid jätame asja lihtsaks ja nii ongi parem, sest tegelikult ongi kõik väga lihtne. Nagu öeldakse - käi enne Nuustakul ära.
** guugeldasin seda sõna, kuna minu repertuaaris on see juba ammustest aegadest, ma ei tea miks just sellises versioonis. See on nagu üks variant väärtusest. Ilmselt on keegi rääkinud a la "kehvas vääringus" ja sealt on mulle see svääring külge jäänud.

Mariana
Estonia