Reading time:

Olulisus

Panin kuu aega tagasi oma Facebooki kinni. Vaagisin mõnd' aega, kuna mäletan aastast pausi, mil mind lihtsalt polnud olemas. Veidi lükkas sel korralgi otsust edasi hirm, et ma kaon jälle ära ja mind jälle pole olemas. Oleksin ju võinud oodata 7.veebruari ära, mil mul on sünnipäev ning lahkuda pärast seda, kuid ma kuidagi ei pidanud vastu. Kõik tundus seal lihtsalt nii mõttetu, et ma ei osanud selle mõttetusega enam midagi peale hakata.

Vanasti kirjutasime klassikaaslaste ja sõprade sünnipäevad päevikusse või märkmikku, mõni teeb seda kindlasti tänaseni või on tal alles märkmik ammusest ajast tema jaoks oluliste andmetega. Mul ei ole seda. Pole ju olnud tarvis, kuna osade inimeste sünnipäev on mul lihtsalt pähe kulunud – olen saanud neid millegagi seostada või see sünnipäev on jooksnud mu elust nii mitmeid kordi läbi, et kui ka õigel päeval õnne ei soovi, siis see jääb mind sedasi painama, kuni aru saan, mille ära olen unustanud. Noh, ja siis see, et Facebookis on ju kõik kirjas! Milleks mulle märkmik?

Kui inimene ongi selline, kellele ei jää sünnipäevad meelde, kas selles on siis tõesti midagi halba? Aga... Kas see inimene on sinu jaoks piisavalt oluline? Tänases mugavas ühiskonnas piisab sellest ühest kirjest telefonikalendrisse, mis end igal aastal meelde tuletab. Kui leiad vabanduse nii lihtsaks asjaks, siis mida siin ikka "viisakaks" jääda ja vabandada. Vabandada aastast aastasse, kuid mitte õppida :)

Ma poleks uskunud, et mind ennast jääb see nii meeletult kripeldama. Et on inimesi, kellelt just kui ootan seda pisikest meelespidamist, kuid mida ei tule, seda ei tule. Mõni ei suutnud nii otsest vihjetki lugeda, et takka järele õnne soovida. Kuid need, kes õnnitlesid, on minus väga soojas kohas (ei nilbitse!).

Päev pärast sünnipäeva olin tööl ja pakkusin kommi ning mõtlesin, et lähen pakun kohvikussegi. Sedasi kommikauss kaenlas ja hopsti! Kohviku ukse taga tuli vastu Kerli. Ja see äratundmisrõõm ning lisaks  pärast tervitusele esimese asjana õnnesoovimine – meil samal päeval sünnipäev, küll me juba teame! Aegu tagasi laulsime samas laulustuudios ja nii me tuttavaks saimegi. Viimati nägime teineteist ~20 aastat tagasi ja vahepeal pole me ilmselt isegi veidi suhelnud. Ja kohtuda just sedasi, kui maadlen oma oluline või mitteoluline olemise üle, on meeletult südant soojendav, et tuleb üks helge inimene just sedasi su teele ja annab teada, et kõik polegi veel läbi. Aitäh!

Siin juures soovin ära märkida, et 7.veebruar on kõige tihedama asustusega päev, mil sündinud inimesed minu teele sattunud on. Jaanuari lõpp ja veebruari algus on üldse huvitav aeg. Veevalaja juttu ma ajada ega lugeda ei viitsi, sest kõik inimesed on ju ühesugused, aga selles vahemikus minu ellu neid inimesi on juhtunud omajagu.
Ja lihtsalt märkimiseks üks huvitav detail elust millalgi 12 aastat tagasi, mil üks noorhärra oli kimpus oma tunnetega kolme punapea vastu, kes olid väikse vanusevahega, kuid samal päeval sündinud – eks ikka 7ndal. Hehehe :)

Minu jaoks on sünnipäev üks väga oluline päev – selleta mind poleks. Selleta poleks ka neid toredaid inimesi, kes endast minusse jälje jätnud on.
Kui sinu jaoks see sünnipäev nii oluline polegi, siis võibolla kellegi teise tarvis ikka. Ära vabanda - tegutse!
(See, et ma 38 olen, ei tähenda, et ma selline olla ei või :P )

Mariana
Estonia